Nano ja Yoko on õde ja vend, kelle teekond inimeseni on olnud pikk ja aeglane. Nad ei ole veel täielikult sotsialiseerunud, kuid ei ole ka enam need kassipojad, kes mõni kuu tagasi varjupaigas puurile lähenemise peale tuld pritsides vastu võret hüppasid. Kui me neid esimest korda nägime, oli hirm nende üle võimust võtnud. Alguses tegid nad sama ka siin. Tänaseks on nad aga jõudnud väga suure sammu edasi.
Mõlemad on õppinud, et inimene ei tähenda tingimata ohtu. Yoko naudib juba vahepeal paitamist ning ka Nanole saab pai teha, kuid kummagagi ei tasu liialdada. Nende puhul on väga oluline osata lugeda kasside kehakeelt, austada nende piire ja lasta usaldusel kasvada omas tempos. Kõik käib kõige paremini koos maiustega – õnneks meeldivad need neile väga.
Nano ja Yoko sobivad koju, kus on olemas veidi rohkem kassikogemust ja oskus mõista ka neid loomi, kes ei lange inimese sülle esimesel päeval. Nendega suheldes peab tunnetama, millal edasi minna ja millal astuda samm tagasi, et mitte tekitada stressi ega teha kogemata liiga ei neile ega iseendale. Õige inimese käes on neil aga väga hea potentsiaal edasi avaneda.
Nad mõlemad on väga mängulised, atleetlikud ja hea isuga. Nad naudivad liikumist ja omaette toimetamist ning pakuvad palju rõõmu inimesele, kes oskab hinnata ka väikeseid võite ja aeglaselt tekkivat usaldust.
Nano ja Yoko saavad hetkel ravi ning on valmis koju minema alates aprilli lõpust. Neile on tehtud kõik vajalikud protseduurid.
Nad ei otsi kodu, kus neilt oodatakse kohest kaisukassi rolli. Nad otsivad inimest, kes näeb nende tänast seisu, mõistab nende minevikku ja oskab väärtustada seda pikka teekonda, mille nad on juba ära käinud. Nano ja Yoko asuvad hoolduskeskuses.
